Kas tänapäeva kiirete ja vaatemänguliste spordialadega harjunud noor spordisõber suudab leida naudingut 50 km suusatamise vaatamisest? Väga ebatõenäoline.
Kaugetel kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel olid paber ja pliiats suusaülekannete vaatamise lahutamatu osa. Sõideti ju eraldistardist ning märkmeid tegemata oli keeruline saada aru, kes mis kohal ja millise graafikuga liigub. Eriline nauding oli vaadata 50 km distantsi, kus pakuti palju vaheajapunkte ja sõitjate tõuse ning langusi eriti põnev jälgida.
Tänapäeval pole paberi ja pliiatsi järgi enam vajadust, arvutis on kõik nähtav. Pealegi pole eraldistardist sõite enam kuigi palju. Teleülekande atraktiivsuse huvides on ülekaalus ühisstardiga sõidud. Kuid tänapäeva kiires maailmas ei kipu seegi murdmaasuusatamist maailma mõistes päästma. Ilmekas näiteks on Milano olümpia viimasel päeval kavas olnud naiste 50 km distants. Suusastaadioni tribüün oli pikalt pooltühi, inimesed kogunesid alles üle kahe tunni kestnud võistluse lõpuks.
Vähene huvi on mõistetav. Pikad suusadistantsid on arusaadavad ja nauditavad vaid spordigurmaanidele. See pole võrreldav sprindis toimuva sündmuste pöörise või kiiret lõppmängu pakkuvate spordialadega. Sellist võistlust peab oskama vaadata ja nautida.
Meeste võistlus on tavaliselt lihtsam. Võrdsel tasemel mehi on rohkem ja võistlus lõpuni tihedam, seega põnevust rohkem. Naiste võistlus on hõredam, vahed suuremad, kuid see ei tähenda seda, et tegemist oleks ebahuvitava jõuprooviga. Kuid sellest aru saada.
Milles siis peitub pika suusasõidu jälgimise võlu? Ikka võistluse dünaamika jälgimises. Kuigi näiliselt ei juhtu üle kahe tunni kestvas võistluses ülemäära palju, siis tegelikult muutub pikal distantsil võistluse käigus päris palju – tempo muutused, ühtede tõusud ja teiste langused, vahede muutumine. Selle kõige nautimiseks on aga vaja kannatust ja nii-öelda pika spordi nautimise oskust. Ja mõistagi spordi tundmist.
Raske uskuda, et pikad suusadistantsid tõusevad veel kunagi massiliselt populaarseteks. Neil on oma koht Norra, Rootsi ja Soome inimeste südametes, kuid muu maailma… Tähtis on aga see, et need distantsid püsiksid. Kasvõi nende gurmaanide jaoks, aga ka lihtsalt spordiklassika säilimise nimel.
Laupäev, 21.02 | Henry Sildaru olümpiahõbe tähendab Tõnis Sildaru suurt palgapäeva
Henry Sildaru olümpiahõbe on tõestus, et Tõnis Sildaru suudab treenerina viia sportlase absoluutsesse tippu. Ta teeb seda süsteemselt ja kindlakäeliselt.
Võistluses peab tulemuse vormistama sportlane. Sel ajal kui 19-aastane Henry Sildaru Milano olümpia rennisõidus mäest alla tuhises ja peadpööritavaid trikke tegi, oli treeneri töö juba tehtud. Ta sai vaid vaadata, kuidas õpilane ja poeg aastatega treeningutel tehtut tulemuseks vormistab.
Henry suutis. See polnud võistlus, kus noorele eestlasele oleks prognoosides medal juba ette kaela riputatud. Kuid võistluses näitas ta võimsaid esitusi ning pole ime, et lõpuks tekitas kullata jäämine tema hinges teatud kripeldust. Kuid kui mitte juba uue päeva hommikul, siis mõni päev hiljem jõuab ilmselt tallegi kohale saavutuse suurus.
Noore aga tõsise spordimehena püüdis ta maksimumi. Nagu võistlus näitas, oli see realistlik eesmärk. Teise laskumise järel oli ta ilmselt väga paljude jaoks üllatuslikult liider. Taset näitab seegi, et viimasel laskumisel suutis ta veel juurde panna. See on absoluutne kõrgtase Kas sportlane jõuab selleni üksinda? Ei, see on lapsepõlvest peale tehtud raske töö tulemus. Töö, mille suunajaks on treener.
Võitjate treener
Nii jõuamegi tagasi Tõnis Sildaru juurde. Tema ja tütar Kelly Sildaru kohtuprotsess on aastaid pakkunud Eesti spordi ühe nukraima peatüki. See on lõhestanud edukuse musternäidiseks olnud perekonna ja jaganud kahte leeri saagat jälgivad inimesed. Kas tippu jõudmiseks on vajalik karmus? Kui jah, siis kui kaugele võib treener – isegi kui ta on samal ajal ka sportlase isa – oma karmuse ja sunniga minna? Need on küsimused inimeste mõtetes.
Milano olümpia andis neile vähemalt osalise vastuse. Tõnis Sildaru on võitjate treener. Esmalt viis ta maailma tippu oma tütre Kelly, nüüd poeg Henry. Tõsi, Tõnis pole treenerina lihtne mees – tegemist pole eesmärgi suunas liikudes roosat vatti pakkuva mehega. Jah, kõigile ei pea range stiil sobima, ka see on mõistetav. Sellisel juhul tulebki teha valik ja asuda teisele teele ning kellelgi pole õigust seda sammu kritiseerida. Sportlase vaba tahe ja valik.
Tegelikult ei saagi ju kunagi teada, kas Kelly ja Henry oleks jõudnud maailma tippu ja olümpiamängude medaliteni teistsugust teed pidi. Aega tagasi kerida pole võimalik. Kuid üheselt on selge, et vähemalt sportlikust vaatest teeb Tõnis Sildaru oma tööd väga hästi. Tippu jõudmise valemites enam jalgratast ei leiuta. Võti peitub tohutus töös ja pühendumuses. Paljustki tavainimeste jaoks loomulikust tuleb loobuda. Kõik eesmärgi nimel.
Tõnis Sildaru töö viljaks on kaks olümpia medalit. Tõsi, Kelly võitis olümpiapronksi juba oma uue treeneri Mihkel Ustavi juhendamisel, kuid osa sellest pronksist kuulub vaieldamatult ka Tõnis Sildarule. Ja nüüd siis Henry hõbe. Kaks vägevat saavutust, kaks rasket teekonda. Tõestus, et treener teab, kuidas tulemuseni jõuda.
Kui Kelly saavutas vigursuusatamise suurvõistluseks oleva X-mängude esimesed võidud, võis rääkida sellest, et seni lõbutsemiseks olnud spordiala alles jõuab tõsiseltvõetava võistlusspordini ning nääpsukese Eesti tüdruku edu aluseks on väga varajasest noorusest professionaalne suhtumine. See oligi juba siis Tõnis Sildaru tee. Tee, mis viis Kelly tippu. Sarnase teekonna läbis ta ka Henryga ning seda veelgi konkurentsitihedamal ajastul. Kaks suurepärast tulemust – see on süsteemne edu.
Tõnis Sildaru elutöö
Perekonnadraama seadis Tõnis Sildaru kui treeneri meetodid ja stiili kahtluse alla. Vaid tema ise ja Henry teavad, kas ja kui palju sundis see tegema oma töös korrektiive. Kuid ilmselt suutis ta ka kõige keerulisematel hetkedel jääda endale kindlaks. Vaatamata pingetele, mitte tööst loobuma, vaid minna edasi. Reede õhtu tõi valikute eest palgapäeva. Oma laste tippu viimine on Tõnis Sildaru elutöö. Ta on kõik pannud sellele kaardile ja vähemalt tulemuste poolest õnnestunud. See töö väärib väärilist tasu.
Treener ei pea olema kõigi jaoks meeldiv suurepärase iseloomuga inimene – ma ei taha ütelda, et Tõnis Sildaru seda pole või on, selleks ei tunne ma teda piisavalt hästi – aga ta peab olema oma töös pühendunud ja maksimalist. Spordis on kõige tähtsam tulemus. Selle järgi hinnatakse treeneri tööd, tema taset. Pole kahtlust, Tõnis Sildaru on pühendunud maksimalist.
Tulemuse nimel on mõnikord vaja minna konflikti. Mõnikord on vaja näida õpilase jaoks ebameeldiv, kupjana sundiv või vajadusel ka mõistuse häälena tagasi tõmbav. Seda kõike ka siis, kui treener on samal ajal sportlase lapsevanem. See pole kõige mugavam valik, aga varasemast Kristina Šmigun-Vähi ja Rasmus Mägi näidetel on see süsteemitus Eesti spordis andnud tulemust. Andis ka nüüd.
Neljapäev, 19.02 | Eesti kaks tippu – mõlemad suured võitlejad
Olümpiamängudel on Eesti koondises vaid kaks tõeliselt tipptasemel sportlast – iluuisutaja Niina Petrõkina ja kahevõistleja Kristjan Ilves.
Olümpiamängudele pääs on iga tõsiseltvõetavast karjäärist unistava noore sportlaste suur eesmärk. Nelja aasta tagant toimuvale spordipeole pääsemine ongi sportlase karjääriredelil omaette näitaja, kuid sel olles tähendab võistlemine juba küpsuseksamit. Petrõkina ja Ilves olid Milanos Eesti sportlastest ainsad, kes selle puhtalt läbisid. Mõlema sportlase esinemise peamiseks märksõnaks oli võitlus.
Tänavu teist korda Euroopa meistriks kroonitud Petrõkina oli olümpiavõistluse lühikava järel 10. Vabakavas suutis ta veel juurde panna ja kerkida kolm kohta. Iluuisutamise naiste üksiksõidu seitsmes koht. Aastaid tagasi poleks midagi sellist suutnud ette kujutadagi – Eesti sportlane talispordi ühel glamuurseimal alal absoluutses tipus. Arvestada tausta, millisest seisust Petrõkina tänavusele hooajale tuli, on imetlus veelgi suurem.
Olümpiajääl näitas Petrõkina keskendumisvõimet ja võitlejahinge. Eriti selgelt tuli see välja vabakavas, sest teisiti pole võimalik sellisel tasemel kolm kohta tõusta ja Eesti spordi ajalugu teha. Mõistagi kohustas ka Euroopa meistri staatus – ning ka selles vaates suutis ta positsiooni säilitada. Euroopa sportlastest jäi tema ette vaid individuaalvõistlejana olümpiale pääsenud Venemaa iluuisutaja. EM-il ta mõistetavalt ei osalenud. Järgmine samm peaks olema medalid jaganud USA ja Jaapani sportlaste tasemeni jõudmine.
See pole utoopia. „Minu ambitsioonid on väga kõrged. Sooviksin saada parema koha, aga selleks tuleb veel rohkem tööd teha,“ lausus Petrõkina ERR-ile antud intervjuus. Sellesse lausesse on pandud kokku kõik, mis veelgi kõrgemale rühkimiseks vaja. Töö, töö ja veelkord töö. Petrõkina on juba tõestanud, et suudab oma eesmärkide nimel vaeva näha ja võidelda.
„Olen väga uhke Ruuberti üle,“ kiitis kahevõistluse maailma eliiti kuuluv Ilves oma noort koondisekaaslast Ruubert Tederit. Kogenud Ilves ja alles 16-aastane Teder said Milano olümpia kahevõistluste paarissprindivõistlusel 11. koha.
Võib-olla polekski põhjust sellele võistlusele suurt tähelepanu pöörata – Ilves oli individuaalvõistlustel kahel korral esikümnes, kerkides sellega vaieldamatult olümpial osalenud Eesti meessportlaste esinumbriks. Pealegi jäi tiimina eesmärgiks olnud 10. koht püüdmatuks. Oluliseks teeb selle aga sümboolsus ja perspektiiv. Vana – veider on 29-aastast Ilvest vanaks nimetada – ja noore kooslus. Erinevad põlvkonnad, kus vanem ja tugevam on alles esimesi samme tipu suunas tegeva kaaslasele toeks.
Ilves oli sellel olümpial juba oma töö teinud. Hooaja varasemat kulgu arvestades võitles ta end selle talve parimale tasemele, olles kuues ja seitsmes. Vaatamata sellele, tegi ta aga kõik selleks, et noort Tederit järgmiseks kaheks aastaks EOK stipendiumile aidata.
Selleks pidid nad jõudma vähemalt 10. kohale. Tederil oli raske, aga ta andis endast maksimumi, Ilves tegi hüppemäel – kogu võistluse parim tulemus – ja suusarajal hetke maksimumi, et paraku jäi kokkuvõttes veidike puudu. See on karm sport.
Teder ei saanud EOK palgale, aga ta võtab tänu Ilvesele sellelt võistluselt kaasa midagi muud – teadmise, et tippu kuuluv vanem kolleeg usub temasse. Seda polegi nii vähe.
Teisipäev, 17.02 | Kes on tugev, see on tugev. Hokiturniiri eelmängus üllatusi polnud
Olümpiamängude jäähokiturniiri alagrupi- ja väljalangemismängude esimene ring pakkusid põnevust, kui lõpuks on kaheksa hulgas ikkagi need, kes pididki sinna jõudma.
Maailma jäähokis on seitse suurt. Seega oli veerandfinaali pääsejate osas vaid üks veidi lahtisem küsimus. Lõpuks sai selle Saksamaa, kes ilmselt oma taseme ja koosseisu poolest pidigi sinna jõudma. Läti mängis oma võimalused maha alagrupiturniiril.
Siinkirjutaja ei varja, et jäähokis on kõige südamelähedasem Läti koondis. Üks spordi suurimaid elamusigi on nendega seotu. 2023. aasta kevadel toimunud MM-il peeti alagrupiturniir ja veerandfinaal Riias. Just kõige otsustavamat kohtumist õnnestus kohapeal jälgida ning saada osa Läti vägevast võidust Rootsi üle. Kohapeal oli võimatu mitte tajuda, et Läti on hokiriik.
Kõigi suurte kõrval on aga Läti ikkagi nii-öelda teise ringi meeskond. Neil on mõned NHL-i mängijad ja nad võivad üllatada, kuid kuhugi jõudmise tõenäosus on napp. Kolm kevadet tagasi juhtunu, on pigem reeglit kinnitav erand. Tavapärane muster kordus ka Milano olümpial.
Läti jäi selgelt alla USA-le, sai seejärel hea võidu Saksmaa üle ja korraks oli õhus isegi otse veerandfinaali pääs. Selleks tuli alistada Taani. Mitte kerge vastane, aga kindlasti mängitavam, kui mõni suurtest. Läti kaotas. Kusjuures lõpus mindi mängu päästma, lasti taanlastel visata litter oma tühja väravasse ja seetõttu jäädi ka nii-öelda surnud ringis väravate vahe võrdluses oma grupi viimaseks.
Sellega oli nende saatus sisuliselt otsustatud, sest väljalangemismängude esimeses ringis tuli vastaseks väga tugev Rootsi. Läti võitles ja pusis, aga Riias sepistatud üllatust korrata ei suudetud. Meeskondade koosseise võrreldes loogiline tulemus.
Vaatamata sellele tekitab Läti hoki kadedust. Kõik algab sellest, et erinevalt Eestist, on Lätis piisavalt kohti, kus hokit harrastada. Riiklikult rahastatavad olümpiakeskuse jäähallid on kõigis suuremates ja ka mõnedes väiksemates linnades. Säilinud spordikoolide süsteem teeb harrastamise lihtsamaks – sama kehtib ka Läti korvpalli kohta – ning järelkasvu sirgub peale. Läti on stabiilselt püsinud hoki tipu jalamil.
Jäähoki on taliolümpia tähtsaim ala ja kui riik on seal esindatud, tähendab see väga kõva taset. Eriti nüüd, kui NHL-i staarid on nelja aasta tähtsaimal turniiril tagasi. Loomulikult ihkasid lätlased ise pääsu kaheksa hulka, kuid reaalsuses pole nende meeskonnas tippriikidega võrreldavat sügavust. Suure osa meeskonnast moodustavad Euroopa keskmistes liigades mängivad hokimehed.
Ülejäänud kolme veerandfinaalist välja jäänud meeskonna positsioon oli samuti loogiline. Prantsusmaa ja Taani on Läti masti meeskonnad, korraldajamaa Itaalia neist grammike nõrgem.
Tõeliselt põnevaks läheb aga nüüd. Veerandfinaalides on kaks superpaari: USA – Rootsi ja Kanada – Tšehhi. Mõlemad Põhja-Ameerika meeskonnad alustasid turniiri võimsalt ning mõlemad on ilmselt suurimad kullasoosikud. Euroopa meeskondadel läheb nende vastu raskeks. Kuid veerandfinaal tähendab ühte mängu ja kunagi ei tea, kuidas just konkreetsel päeval kellelgi asjad sujuvad.
Rootsi on saanud kokku väga tugeva meeskonna. Kuna tegemist on NHL-ist tulnud meestega ja olümpia eel jäi ühiseid treeninguid napiks, võtab nende kokkumängu saavutamine aega. Samas on selge, et iga mänguga peaks nad minema paremaks. Kui turniir muidugi liiga kiiresti otsa ei saa. Seega on neil ameeriklastega lähtepositsioon suhteliselt sarnane.
Tšehhi ja Kanada kohtusid juba alagrupiturniiril ning Kanada võttis kindla võidu. Samas ei pruugi veerandfinaalis sama korduda. Tšehhid on varemgi suutnud meeletu kannatusega suuri mänge enda kasuks pöörata. See on juba nende loomuses. Kanadat võib aga hakata painama võidukohustus.
Slovakkia on sele turniiri must hobune ning nende poolfinaali edenemine peaks olema üsna kindel. Raske uskuda, et Saksamaa suudab neile tõsist vastupanu osutada. Soome ja Šveitsi lahing peaks olema pingelisem. Soome kohta peaks aga kehtima Rootsiga sarnane jutt. NHL-i mängijatest koosnev tiim peaks muutuma iga mänguga paremaks.
Pühapäev, 15.02 | Lootuste ja karmi reaalsuse vastuolu
Milano olümpia esimene täispikk nädal on möödas, kuid Eesti sportlaste tulemused pole suurt rõõmu valmistanud. Viimased lootusekiired pole veel siiski kustunud.
Eesti meedia oli olümpiaeelsetes ennustustest optimistlik. Süüst pole puhas ka siinkirjutaja – „Mehed ei nuta“ saates ennustasin Eestile olümpialt medalit ja lisaks ka rohkeid esikümne kohti. Paraku pole medalit võidetud ja esikümne kohti on täpselt kaks: segapaaride kurlingus ja kahevõistluses.
Sport on karm, midagi ei kingita niisama ning tulemus tuleb alati ära teha, varasemate tulemuste eest midagi ei anta. Seda arvestades sarnanesidki paljud ennustused maksimumi ootavala utoopiale. Seepärast pole paljusid võistlejate rivi keskele või teise poolde jäänuid hurjutada. Kuid on mõnede sportlaste esinemised on jätnud õhku suuremad küsimärgid.
Esmalt kiiruisutaja Marten Liiv. Vaid mõned nädalad enne olümpiat, teenis Liiv MK-etapil 500 m sõidus kolmanda koha. See oli justkui selge märk, et Liiv on liikumas olümpiaks heasse vormi. Tuli anda vaid viimane lihv. Kas just medalit, aga kohta esikuuikus võis temalt oodata.
Paraku jäi Liiv nii 1000 m kui ka 500 m sõidus teise kümnesse. Tippvormi jõudmise asemel oli paari nädalaga vorm muutunud kehvemaks. Miks? Seda ei osanud selgitada Liiv ise, ega ka tema treener Ten Hove. Treeneri sõnul tuleb alles uurida, miks läks nii nagu läks. Aga ta ei peitnud ka pead liivasse, tunnistades, et ilmselt tehti otsustava lihvi andmisel midagi valesti.
Pikema tuleviku vaates on juhtunu endale teadvustamine oluline, kuid vahetult pärast olümpiavõistlust, pole sellest ilmselt lohutuseks abi. Nelja aasta tähtsaim võistlus läks maakeeli aia taha. Liivi ja tema treenerit tasub siiski analüüsi eest tunnustada. Pealegi pole hooaeg veel lõppenud, ees ootab sprindi MM ning seal võib olla võimalus olümpia pettumust veidigi lahustada. Veelgi olulisem on aga teha järeldusi juba pikemas vaates. Liivi komentaaridest võis lugeda, et kergekäeliselt ei kavatse ta midagi paika panna.
Senise hooajaga võrreldes kahvatult esinevate laskesuusatajate leerist, pole aga selgeid sõnumeid tulnud. Selge on vaid see, et vahepeal päris heas seisus olnud ja sellega ka endi ja fännide ootused üles kruvinud sportlased on olümpia ajaks vormi minetanud. Milles asi, ei osata ütelda.
Numbrid aga ei valeta, suusakiirus on kadunud. Individuaaldistantside ainsaks veidigi pilvest läbi piiluvaks päiksekiireks oli Susan Külma jälitussõit. Sprindis saadud 37. kohalt kerkis ta 15 positsiooni ja jõudis finišisse 22.
Külma sõitu ei saa pidada suureks imeks, kuid see eristub ülejäänud eestlastest. Hooaja keskel kohati juba päris head kiirust näidanud eestlased hävivad olümpial eelkõige just suusasõidus. Olümpia esimeste startide järel oldi imestunud, et kuidas sai nii kehvasti minna. Kuid vastust küsimusele „miks“ ei leitud.
Laskesuusatajate ja Liivi tulemuste muster paistab sarnane. Tiitlivõistluste eelses peenhäälestuses on läinud midagi viltu. Valusad õppetunnid, kus tagantjäregi pole võimalik midagi muuta. Ainus võimalus on teha järeldusi tulevikus. Samas on vähemalt laskesuusatajate hulgas sportlasi, kes kogu uut olümpiatsüklit ei pruugi enam kaasa teha.
Aga tagasi Eesti olümpiakoondise kui terviku juurde. Kas kõrgeid kohti on veel üldse oodata? Jah, kahevõistluses on Kristjan Ilvesel ees suure mäe võistlus ja iluuisutamise naiste üksiksõidus tuleb starti kahekordne Euroopa meister Niina Petrõkina. Ja kui räägime esikümne kohatdest, siis teatud lootused on ka laskesuusatamise teatesõitudes. Selleks peab aga laitmatult laskma ja suusatades ennast ületama. Lootusi ei maha matta ka Kely Sildaru osas.
Kui aga Ilvses või Petrõkina medaliga Eestit ei päästa, võib juba praegu ütelda, et tegemist on Eesti jaoks ebaõnnestunud olümpiaga. See on karm reaalsus.
Reede, 14.02 | Nad on tagasi. NHL-i staaride heitlus varjutab olümpial kõik muu
Me tundsime neist puudust. Kahe eelmise taliolümpia jäähokiturniirid möödusid maailma parimate mängijateta. Milanos on NHL-i staarid tagasi ja mängleva kergusega varjutavad nad ülejäänud olümpia.
Taliolümpial on justkui kaks sammast – jäähoki ja ülejäänud alad. Miks nii? Sest jäähokiturniir kubiseb maailma tugevaima hokiliiga NHL-i staaridest. Need mehed on aga staarid maailma spordi mõistes. Kelgutajad, uisutajad ja suusatajad on küll tublid sportlased ja omas elemendis absoluutsed tipud, kuid näiteks Kanada hokikoondise kapteni Sidney Crosbyga ei saa neid võrrelda.
Milanos piisas vaid mõne esimese mängu nägemisest, et saada aimu, millist taset seekord pakutakse. Kanada on alati suur, USA meeskonnast räägitakse kui oma riigi aegade parimast, lisaks veel Euroopa suured: Rootsi, Soome, Tšehhi… Tõelised põnevuslahingud ootavad alles ees, kuid isegi turniiri esimesed, justkui soojendusmängud on pakkunud elamuse. Mis aga ootab ees veel siis, kui jõutakse väljalangemise- ja medalimängudeni.
Tõsi, üks suur intriig on seekordsest hokiturniirist puudu. Kanada ja Venemaa vahelised kohtumised on olnud alati suuremad kui lihtsalt sport. Korra on siinkirjutajal õnnestunud ajakirjanikuna ühte sellist lahingut vahetult näha ning selle mängu hõngust on keeruline kirjeldada. Kuid tänaseks on Venemaa kuritegelikult sõdiva riigina end ise auti mänginud ning enne põhimõttelisi muutusi neid tagasi ei igatseta.
Põnevust on nendetagi. Kas Kanada teeb seda (loe: võidab olümpia) jälle? Või tõuseb seekord suureks hoopis USA? Kas mõne Euroopa riigi koondis suudab Põhja-Ameerika finaali rikkuda? Mida suudab Läti? Jah, meie lõunanaaber on 12 meeskonna turniiril esindatud. Tegelikult on see juba tavapärane, aga kadedaks ajab see ikkagi endiselt.
Hokiturniiri saadab suur tähelepanu. Kui oma ala maailma parimad heitlevad tiitli eest, on see loomulik. Näiteks kõik Kanada mängud on kuuldavasti väljamüüdud. Analüüse, kes võidab, millised on ühe või teise soosiku tugevused ja nõrkused, ilmub meedias palju. Esialgu need veel spekulatsioonide tasemel, kuid turniiri edenedes muutub pilt selgemaks.
Kogu turniiri saadab eriline hõngus – viimati mängisid ässad olümpial 12 aastat tagasi. Pikk paus muudab seekordse olümpiakulla veelgi magusamaks ning mängijad näljasemaks. Esimesed mängud on seda selgelt kinnitanud.
Siinkohal oleks paslik teha ka väike ennustus. Milano olümpiamängude hokiturniiri finaalis mängivad vanad sõbrad USA ja Kanada. Eurooplased hakkavad heitlema pronksi eest.
Aga ka ülejäänud olümpia läheb edasi ja tõelisel spordisõbral on vaatamist sisuliselt hommikust õhtuni. Kord nelja aasta tagant võib seda endale lubada.
Neljapäev, 12.02 | Vapruse ja kannatuse triumf. Pronks, mis läigib nagu kuld
Olümpiamängudel medalit ihkavate sportlaste teod väljuvad tihti tavainimestele mõistetavast mõttemaailmast. Eesmärgi nimel ollakse valmis tegema ebainimlike pingutusi.
Jessie Diggins on Milano olümpia üks kangelasi. Ei, ameeriklannast murdmaasuusatajat ei kroonitud olümpiavõitjaks – naiste 10 km vabatehnikasõidus sai ta „kõigest“ pronksi. Kuid see kuidas 34-aastane naine oma karjääri neljanda olümpiamedali võitis, muudab selle eriliseks. Olemuselt võib see pronks Digginsi jaoks võrduda kullaga.
Digginsi tahtejõud ja soov teha midagi üle võimete, peaks olema eeskujuks kõikidele noortele sportlastele. Pole vaja otsida põhjusi või rääkida, miks midagi teha ei saa, vaid hoopis teha. Teha kõik, mis võimalik ja natuke rohkemgi. Ainult nii sünnivad suured teod ja saavutused.
Olümpiamängude murdmaasuusatamise avaalal, naiste 10+10 km suusavahetusega sõidus kukkus Diggins valusalt ning murdis roide. Ta sõitis lõpuni, kuid leppis kaheksanda kohaga. Järgmisena kavas olnud klassikasprindis oli ta 17. Esialgu polnud kindel, kas ta sellises seisus 10 km distantsi starti üldse tuleb.
Aga ta tuli. Diggins oli juba varem avalikustanud, et käimasolev hooaeg jääb talle tippspordis viimaseks. Seepärast ei tahtnud ta võistlusest kõrvale jätta. Pole kahtlust, et murtud roidega tippkiirustel suusatada on valus. Diggins suutis aga sellest üle olla.
Ta mitte lihtsalt ei sõitnud, vaid püsis kogu distantsi medalimängus. Valu ja kannatuse kiuste. Tema finišispurt jääb aga spordisõpradele ilmselt kauaks meelde. Viimased sadakond meetrit ainult jalgade jõul läbinud Diggins – sellises stiilis pole midagi enneolematut – pigistas endast kõik välja. Kui ta ületas finišijoone ja lumele langes oli ta pronksikohal. Raske ütelda, kas ta ise seda sellel hetkel üldse tajus või mõistis, mida oli teinud.
Teleri vahendusel avanes hingekriipiv vaatepilt. Diggins lebas lumel, hingas raskelt ja samas rütmis oigas valust. Kulusid pikad kümned sekundid, et hingamise rütm vähegi taastuks ning minutid, et lõpuks õnnestuks end püsti ajada. Selleks hetkeks ta juba teadis, et medal on võidetud.
Just erakordne ja vapper pingutus, on see, mis muudab seekordse pronksi Digginsi jaoks eriliseks ja millega söövitab ta end suusafännide mällu.
Olümpia ajal on meedias viidatud mäesuusataja Lindsey Vonni põlvevigastuse kiuste võistlemisele ning küsitud, kas see on ikka hea eeskuju. Sama võiks ju küsida ka Digginsi kohta. Selline mõttearendus kõlab kummaliselt, sest tegelikult on tegu hoopis suure ja positiivse eeskujuga. Oma unistuste ja soovide nimel tuleb võidelda ning seejuures olla üle valust ja vaevast.
See ongi päris sport.
Kolmapäev, 11.02 | Kas kuues koht on jama?
Pealiskaudselt vaadates võib Milano olümpia kahevõistluse murdmaadistantsi liidrina alustanud Kristjan Ilvese 6. kohta pidada pettumuseks. Kogu hooaja vaates see aga nii ei ole.
Kristjan Ilves on tänavu MK-sarjas vaid korra olnud parem – hooaja alguses sai ta Ruka kompaktvõistluses neljanda koha. Peamiselt on ta aga leppinud esikümne teise poole või teise kümne kohtadega. Kas selle pealt võis arvata, et olümpial sekkub ta medalimängu? Lootus põhines vaid eneseületusel.
Hüppemäel suutiski Ilves ennast ületada. Kuidagi teisiti pole võimalik avaala järel liidrikoha haaramist nimetada. MK-etappidel on Ilves suutnud seda varemgi, kuid mitte tänavu. Just hüppemäe keskpärased tulemused on tema tänavusele hooajale vajutanud tugeva pitseri.
Olümpial on aga Ilves hüppemäel ümbersündinud. Justkui ootamatult paranenud taset näitasid juba treeninguhüpped, võistlus oli aga täistabamus. Kuid kahevõistlus on nagu kergejõustiku kümnevõistlus – ühe ala hiilgavast sooritusest ei piisa. Oluline on kahe ala koondtulemus. Seepärast polegi võimalik arvata, et hüppevõistluse järel liidrikohal asuv sportlane peaks tingimata ka suusatamise lõpuks olema esimene.
Väga harva on hüppemäel võimalik saavutada nii suur edu, et jälitajatel ei jää suurt võimalust. Ilves edestas aga peamisi konkurente vaid paarkümmend sekundit. Üksinda ees rühkides on jälitajate grupi vastu seda raske hoida. Seda enam, kui rada ja olud on niivõrd ränkrasked, nagu seekordsel olümpial. Kuid hea hüpe tagas selle, et Ilves püsis viimase ringini suures mängus. Siis jõud rauges.
Kas liidrina alustades on kuues koht jama? Jah, kui oled suusarajal nii kõva mees, et edu hoidmine on justkui jalutuskäik pargis. Nii nagu suutis seda aastaid kahevõistlust valitsenud Jarl Magnus Riiber – 11 kordne maailmameister, kuid olümpial individuaalse medalita jäänud norralane. Ilvese puhul seda ütelda ei saa.
Tuleb Ilvesega nõustuda – pettunud olla oleks üleolev. Ning kui sportlane ise tunnistab, et andis endast kõik ja rohkemat tema sees polnud, tuleb sellesse suhtuda austusega. Kriitikaks pole põhjust ning kuuendat kohta jamaks nimetada ei saa. Kokkuvõttes polnud see ka eneseületus, kuid see oli ilmselt parim, mida Ilves sellel päeval suutis.
Olümpiamängud on nelja aasta tähtsaim võistlus. Need, kes tõusta poodiumi kõrgemale astmele või võita medali, peavad suutma just sellel võistlusel anda endast absoluutse maksimumi ja natuke rohkemgi. Eestlased pole seda Milano olümpial veel suutnud. Ilvesel ootab ees ka suure mäe võistlus ning seekordne kuues koht annab lootust, et just tema on see, kes suudab enda piire nihutada. See tähendaks aga juba midagi suurt.
Teisipäev, 10.02 | Kahvatu algus, kuid lootusi ei tasu veel matta
Milano olümpia algus on Eestile olnud kõike muud kui edukas. Esimeste päevadega on rappa läinud sisuliselt kõik, mis minna sai.
Võtame negatiivsed asjad esimesena: medalit jahtinud kurlingupaar jäi 10., kuid see on seni meie parim tulemus. Murdmaasuusatajad on seni olnud maailma parimatest paar astet allpool, laskesuusatajate sõiduvorm on hooaja seniste tulemuste taustal ootamatult kehvake, vigursuusataja Henry Sildaru kõrbes oma tumpalal ning iluuisutaja Aleksandr Selevko pudenes suurest mängust juba lühikavas.
Nende tulemuste põhjal tikub vägisi pähe mõte, et olümpia eel ootusi seades, sai oldud liialt optimistlikud. Jah, meie sportlased on üksikutel võistlustel küündinud kõrgetele kohtadele, kuid olümpia on midagi muud – kogu maailma eliit tuleb mängudele sisuliselt elu parimas vormis. Medalile või vähemalt esikuuikusse jõudmiseks tuleb teha palju rohkem kui rutiinsel reavõistlusel.
Samas ei kehti see valem teise või kolmanda kümne kohtade eest võitluses. Olümpial on paljude spordialade tugevamatel riikidel piirangute tõttu stardis palju vähem sportlasi kui näiteks MK-etapil. Seega võiks spordimaailma keskmikele olla vähemalt kosmeetiliselt parema tulemuse tegemine lihtsam.
Ja üks detail veel. Ühtegi sportlast ei maksa hurjutada selle eest, et ta olümpial osaleb. Kui nelja aasta tähtsamale võistlusele on koht välja võideldud, pole kellelgi midagi kobiseda. See on iseenesest taseme näitaja ning turismireisist on asi kaugel.
Aga vaatame positiivset poolt: kurlingupaar pakkus mitme päeva jooksul põnevaid etendusi ning muuhulgas võideti ka olümpiavõitjateks kroonitud Rootsi paari, Selevko sõitis vähemalt esimese minuti hästi ja näitas kahte ilusat hüpet ning lõpuks leidis kahevõistleja Kristjan Ilves treeninguhüpetel tänavuse hooaja parima lennukuse – tõsi, sama tuleb suuta ka võistlusel.
Loomulikult pole mingit põhjust kuulutada olümpiat eestlaste jaoks ebaõnnestunuks. Selleks on veel ees liialt palju võistlusi ning võimalusi püüda kõrgeid kohti. Esimesed võimalused ootavad ees kohe kolmapäeval, kui Kristjan Ilves teeb oma esimese võistluse. Kiiruisutaja Maretn Liiv uisutab aga 1000 m distantsi. Kõrge koha võimalus on mõlemal. Lisaks tasub jälgida ka naislaskesuusatajaid. Olümpia alles kogub tuure.
Esmaspäev, 09.02 | Altminek, vastuseta küsimused ja Eesti spordi fenomen
Milano olümpia esimestel päevadel küttis eestlaste jaoks enim kirgi kurling. Oodati medalit, aga seda ei tulnud. Kiibitsejatel pole hurjutamiseks siiski põhjust, lõpuks10. jäänud Marie Kaldvee ja Harri Lill peavad juhtunu põhjused leidma enda seest.
Marie Kaldvee ja Harri Lill olid veel aasta tagasi kurlingu segapaaride maailma edetabeli liidrid. Tunamulluse MM-i hõbedaga tagati koht Milano olümpial ning alates sellest hetkest elati suurvõistluseks valmistumise rütmis. Olümpiahooajal oli aga midagi teisiti kui varem. Kui hooaja eel peeti eestlaste medalivõidu võimalust päris kõrgeks, siis olümpia ajaks olid viimaste võistluste tulemused ootusi tuntavalt langetanud.
Olümpiaturniiri viimased või nelja aasta tähtsaimal võistlusel osalenud absoluutses eliidis 10. koha omanikud? Kaldvee ja Lille Milano olümpia esitust saab vaadata mõlemat pidi. Rõõmust lakke ei hüppa ilmselt keegi – tulemus polnud see, mille järgi olümpiale mindi. Ehk siis altminek? Jah, nii võib ütelda. Samas pakuti läbi kuue päeva üheksa põnevat heitlust ning seegi on omaette väärtus. Kuid hinnangu andmise ja analüüsi võiks jätta siiski sportlaste endi teha. Pole kahtlustki, et nad suudavad koos oma norralasest treeneri Steffen Walstadiga teha adekvaatsed järeldused.
Selge pildi nägemiseks peaksid emotsioonid esmalt lahtuma. Pärast võistlust ütlesid Kaldvee ja Lill nagu ühest suust, et tulemus valmistas neile pettumuse. Emotsioonide rägastikus ei osatud loodetust kehvema tulemuse põhjusi leida. Endale esitatud küsimused jäid veel vastuseta. Selleks on vaja aega.
Selge on aga see, et kurling ei kuulu juba ammu veidrate ja nurgataguste spordialade kategooriasse. Maailma tipp on tõeliselt tihe. Seda näitas ka olümpiamängude turniir, kuhu pääses vaid kümme paari. Selgeid autsaidereid polnud, kõik võisid kõiki võita ja kõigile kaotada. Ilmekas näide on ka Eesti, kes suutis alagrupiturniiril alistada lõpuks finaali jõudnud Rootsi.
Kaldvee ja Lill tõid peidust välja taas ühe Eesti spordisõprade fenomeni – kogu rahvas suudab vähemalt hetkeks armuda spordialasse, mis harrastuse poolest ei jõua kunagi massidesse. Nii oli kaheksakümnendatel Erika Salumäe ja trekisõiduga, ühel hetkel Baruto ja sumoga ning seejärel Kelly Sildaru ja vigursuusatamisega. Nüüd on sarnasesse staatusesse rühkimas Kaledvee ja Lill ning kurling.
Mõned päevad tagasi kirjutati Postimehes, et kurlingul on potentsiaal tõusta Eesti üheks olulisemaks spordialaks. Delfis vastas Jaan Martinson, et sisuliselt pole selleks võimalust, sest harrastamiseks napib võimalusi. Teatud tõde on mõlemas kirjatükis.
Vähemalt Kaldvee ja Lille ajastul – kui nad suudavad maailma eliidis püsida ning nende suurvõistlusi näidatakse ka televisioonis – on rahva armastus tagatud. Olemuselt on sportlased sümpaatsed, nende koostööd on nauditav jälgida ning mäng ise ka põnev. Pidevalt on tunne, et just selles voorus õnnestub vastane murda. Samas on selge, et rahvamassid ei hakka seda mängu mängima. Eestis lihtsalt napib jäähalle – see probleem pärsib kõiki meie jääspordi alasid. Karm reaalsus, millega tuleb arvestada.
Seega tuleb lihtsalt loota, et Kaldvee ja Lill leiavad endas jõudu edasi minna ja veel aastaid maailma eliidis tegusid teha.
Pühapäev, 8.02 | Suur lugu, mille sellist finaali keegi ei soovinud
Olümpiamängude teisel täispikal võistluspäeval oleks võinud sündida nende mängude üks suuremaid lugusid. Paraku sai sellest seekordse spordipeo esimene suur draama. Ka see on lugu, aga dramaatiline lugu.
Ameeriklanna Lindsey Vonn on tahtejõu ja sportliku vapruse erakordne näide. Läbi karjääri on mäesuusatamise legend kogenud valusate kukkumiste tagajärjel saadud ränki vigastusi, kuid alati tõusnud ja ennast tippu tagasi võidelnud. Pärast 2019. aastat sai Vonnist endine sportlane, kuid Milano olümpial oli ta 41-aastasena tagasi. Mitte niisama turistina, vaid MK-sarjas kiirlaskumise esinumbrina.
Ilmselt teab vaid Vonn ise, mida tagasitulek nõudis. Võib aga olla kindel, et palju rohkem kui tavaline inimene suudab endale ette kujutada. Miks seda kõike üldse teha? Eriti veel olukorras, kus kõik on võidetud ning sportlikus mõttes võlgu pole vaja tasuda. Seegi vastus võib olla tavalise inimese jaoks hoomamatu – see on sisemine põlemine või sund. Teha veelkord midagi suurt, tõusta veelkord poodiumile, saada kaela medal.
Vaevalt mõtles Vonn sellest, et tegemist oleks ühe aegade suurima tagasitulekuga. Selliste võrdluste otsimine ja suurte sõnade tegemine on rohkem ajakirjanike ja muude kiibitsejate pärusmaa. Vonn tegi seda vaid iseenda pärast. Endale midagi tõestades.
Olles mäesuusatamise absoluutne superstaar, polnud tema karjäär kulgenud kergelt. 20 aastat tagasi, oma esimesel olümpial Torinos, kukkus ta treeningul rängalt ja sattus haiglasse. Päev hiljem oli ta ikkagi rajal ja sai kiirlaskumises kaheksanda koha. Vapper tegu, toona 21-aastaselt neiult. Vapruse, probleemidest üle olemise, kuma saatis teda kogu karjääri.
Neli aastat hiljem Vancouveris võitis Vonn oma väärtuslikuima autasu – kiirlaskumise olümpiakulla. Neli aastat hiljem jäi ta vigastuse tõttu olümpialt sootuks eemale. Veel neli aastat hiljem võitis ta aga pronksi. Kui siia lisada ka kaks MM-kulda ja teada, et tiitlivõistlustelt on ta kokku võitnud 11 medalit, ent samas olnud kimpus raskete vigastustega, võiks ju arvata, et midagi pole enam soovida.
Aga oli. Kuigi karjääri lõpust oli möödas juba aastaid, õnnestus Vonnil pärast järjekordset lõikust saada oma põlv taas korda. Tema parema jala põlveliiges osaliselt asendati. Ta oleks võinud nautida elu, kuid juba eelmise hooaja keskel, pisut rohkem kui aasta tagasi, oli ta uuesti võistlusrajal. Et plaan on tõesti tõsine, näitas aga käimasolev hooaeg. 12. detsembril võitis ta St. Moritzas oma karjääri 83. MK-etapi. 10. jaanuaril võidutses ta taas. Tänavuse hooaja kõigil viiel kiirlaskumise MK-etpil oli ta esikolmikus.
Üha selgemaks sai, et õhus on midagi suurt. Kuid saatusel olid teised plaanid ja oma kurja palet hakkas ta näitama taas möödunud nädalal. Olümpiaeelsel viimasel MK-etapil Vonn kukkus ja vigastas taas põlve sidemeid ja meniskit. Toonane võistlus jäi pooleli, sest rada ja olud polnud sportlastele ohutud. Kuid Vonnile oli kahju tehtud.
Aga ka see ei peatanud vaprat naist. Tundub uskumatu, kuidas saab sellise vigastuse järel nädal hiljem taas võistelda. Aga Vonn võitles ja tuli olümpial rajale. Viimasel võistluseelsel treeningi, näitas ta kolmandat aega. Ime? Jah! Kas veel suurem ime oli sündimas? Jah, seda ootas kogu spordimaailm.
Ja siis… Pühapäev, Milano olümpia teine võistluspäev. Naiste kiirlaskumine. Vonn sai stardinumbri 13. Ebausklikud ütlevad, et halb enne. Optimistlikud ebausklikud, väidavad vastupidist. Tegelikult pole numbril mingit tähtusust. Vonn läks rajale võitlema, tema unistus püsis.
Ta jõudis sõita üsna lühikese maa, kui käsi takerdus kurvi tähistavasse väravasse, viis keha tasakaalust välja ning edasine oli juba vältimatu. Karm ja tummaks tegev vaatepilt. Šokk. Kukkumine ise ja seejärel pilt sellest, millises asendis jäi Vonn lamama. Kõik oli hetkega selge. Jälle vigastus. Ilmselt karm vigastus. Sellisel hetkel, sellises kohas. Kogu sportlase unistus, kogu tehtud töö, oli tuulde lennanud.
Võitnuks Vonn Milano mängudel olümpiakulla või ükskõik millise medaligi, olnuks see selle olümpia üks suuremaid lugusid. Vonn kukkus ja lennutati helikopteri küljes rippudes haiglasse. Ka see on lugu. Suur lugu. Kuid kindlasti mitte selline lugu, mida ükski spordisõber, veelvähem Vonn ise oleks soovinud. Aga see on tippspordi karmim pool.